“Ma leian neli põhjust, miks vanadus paistab viletsusena. Esiteks tõrjub ta meid eemale seltsielust, teiseks muutub nõrgemaks meie keha, kolmandaks röövib meilt peaaegu kõik naudingud ja neljandaks on ta surmale nii lähedal,” kirjutas eluõhtul Cicero.
Surm on inimese saatus. Ühes tükis tuleb ta ainult äkilise õnnetuse korral. Enamik sureb tasapisi: jääb põduraks, muutub apaatseks, läheb paksuks, kaotab eluisu ─ ühesõnaga: vananeb. Aga vanadusest pole pääsu kellelgi. Inimesed on küll unistanud eluveest, mis annab igavese nooruse, saarest, kus mingi nümf pakub surematust… Inimesed ei taha, kõigest hingest ei taha vananeda surma suunas.
Meeleheitlikult lastakse end siledamaks ja saledamaks lõigata, tõmmatakse selga noortepärased riided, rabeldakse fitness-klubides. ─ See on surmahirmu kuulutus. Surmahirm hüüab inimesest: “Ma ei ole veel vana! Ma olen veel ahvatlev! Ma olen tulvil elujõudu! Vaadake! Võrrelge mind sõprade ja sõbrannadega! Kas näete erinevust?”